On some aspects of a semiotics of the non-identical: Deleuze, Guattari and Adorno.

In this article I propose to use the philosopher Theodor Adorno’s concept of the non-identical to explore the semiotic project that Félix Guattari developed alone and with Gilles Deleuze. I begin by recalling the principles, concepts and aims of schizoanalysis, as theorized by Deleuze and Guattari i...

Descripción completa

Detalles Bibliográficos
Publicado en:Sign Systems Studies Vol. 53; no. 1/2; pp. 220 - 237
Autor principal: Richert, Fabien
Formato: Artículo
Publicado: University of Tartu 2025
Materias:
Acceso en línea:Ver este registro en EBSCOhost
Descripción
Sumario:In this article I propose to use the philosopher Theodor Adorno’s concept of the non-identical to explore the semiotic project that Félix Guattari developed alone and with Gilles Deleuze. I begin by recalling the principles, concepts and aims of schizoanalysis, as theorized by Deleuze and Guattari in Anti-Oedipus. Schizoanalysis is a militant practice that seeks to analyse the productivity of desire in the unconscious and its multiple points of applications in the social world. Alongside his collaboration with Deleuze, Guattari practised schizoanalysis as part of his clinical work at the La Borde Clinic. Initially inspired by Hjelmslevian semiotics, Guattari then proposed his own classification of signs, better suited to analysing the multiple components of subjectivity, desire and the unconscious in relation to capitalism. Deleuzo-Guattarian schizoanalysis combined with the more specifically Guattarian semiotics is from the beginning oriented towards the nonidentical. It offers conceptual and analytical tools for identifying and mapping the heterogeneity of the most singular semiotic universes within the media, art, science and, more broadly, social life.
Dans cet article, je propose d’utiliser le concept de non-identique du philosophe Theodor Adorno pour explorer le projet sémiotique que Félix Guattari a développé seul et avec Gilles Deleuze. Je commence par rappeler les principes, concepts et objectifs de la schizoanalyse, tels qu’ils sont théorisés par Deleuze et Guattari dans l’Anti-Œdipe. La schizoanalyse est une pratique militante qui cherche à analyser la productivité du désir dans l’inconscient et ses multiples points d’application dans le monde social. Parallèlement à sa collaboration avec Deleuze, Guattari a pratiqué la schizoanalyse dans le cadre de son travail clinique à La Borde. D’abord inspiré par la sémiotique hjelmslevienne, Guattari a ensuite proposé sa propre classification des signes, mieux adaptée à l’analyse des multiples composantes de la subjectivité, du désir et de l’inconscient en relation avec le capitalisme. La schizoanalyse deleuzo-guattarienne combinée à la sémiotique plus spécifiquement guattarienne est d’emblée orientée vers le non-identique. Elle offre des outils conceptuels et analytiques pour identifier et cartographier l’hétérogénéité des univers sémiotiques les plus singuliers au sein des médias, de l’art, de la science et, plus largement, de la vie sociale.
Käesolevas artiklis teen ettepaneku kasutada filosoof Theodor Adorno mitteidentsuse mõistet uurimaks Félix Guattari semiootilist tööd, mida ta tegi nii üksinda kui ka koos Gilles Deleuze’iga. Alustuseks tuletan meelde skisoanalüüsi aluspõhimõtteid, mõisteid ja eesmärke, nii nagu Deleuze ja Guattari need „Anti-Oidipuses” välja töötasid. Skisoanalüüs on aktivismile suunatud praktika, mis püüab analüüsida iha tootlikkust teadvustamatuses ning selle paljusid rakenduspunkte ühiskondlikus maailmas. Lisaks koostööle Deleuze’iga praktiseeris Guattari skisoanalüüsi oma töö käigus La Borde’i kliinikus. Olles algselt inspireeritud Louis Hjelmslevi semiootikast, pakkus Guattari hiljem välja omaenda märgiklassifikatsiooni, mis sobis paremini iha, teadvustamatuse ja subjektiivsuse arvukate koostisosade analüüsimiseks seoses kapitalismiga. Deleuze’i ja Guattari skisoanalüüs koos konkreetsemalt Guattari semiootikaga on algusest peale suunatud mitteidentsuse poole. See pakub mõistelisi ja analüütilisi tööriistu, mille abil tuvastada ja kaardistada ainuliste ehk singulaarsete semiootiliste maailmade heterogeensust meedias, kunstis, teaduses ning ühiskondlikus elus laiemalt.