Re)conceptualizing translation as a dynamic dialogue of constraints.
The intersection between translation studies and semiotics has been addressed in numerous publications and approaches to researching translation. However, at least within translation studies, this intersection has been visible mainly in cases in which non-linguistic signs come into play, whereas gen...
| Publicado en: | Sign Systems Studies Vol. 53; no. 3/4; pp. 333 - 357 |
|---|---|
| Autor principal: | |
| Formato: | Artículo |
| Publicado: |
University of Tartu
2025
|
| Materias: | |
| Acceso en línea: | Ver este registro en EBSCOhost |
| Sumario: | The intersection between translation studies and semiotics has been addressed in numerous publications and approaches to researching translation. However, at least within translation studies, this intersection has been visible mainly in cases in which non-linguistic signs come into play, whereas genuine semiotic frameworks have proven to be too broad or abstract. This has led to a conceptual and ontological paradox: on the one hand, translation scholars have been struggling to move beyond linguistics, but, on the other hand, most of them still place a strong emphasis on lingual translation. As a result, 'translation' is no longer a precise term broad enough to include contemporary types of this activity. This paper is a proposal made to reconceptualize translation as a dynamic process of dialogue between relevant constraints. Situated between translation semiotics and translation studies, the theoretical model described here underlines the role of constraints as well as the universal semiotic nature of translation. Tõlkeuuringute ja semiootika kattuvusvälja on käsitletud arvukates väljaannetes ning tõlketeaduslikes lähenemistes. Ent vähemalt tõlkeuuringute vallas on seda kattuvust olnud märgata peamiselt juhtudel, kui mängu tulevad mittekeelelised märgid, samas kui ehedalt semiootilised raamistused on osutunud liiga laiadeks või abstraktseteks. See on viinud välja kontseptuaalse ja ontoloogilise paradoksini: ühest küljest on tõlketeadlased üritanud keeleteadusest kaugemale liikuda, teisalt aga rõhutab enamus ikka veel tugevasti keelelist tõlget. Selle tulemusena ei ole "tõlge" enam täpne termin, mis oleks piisavalt avar, hõlmamaks selle tegevuse nüüdisaegseid tüüpe. Käesolevas artiklis pannakse ette kontseptualiseerida tõlge ümber dünaamilise dialoogilise protsessina relevantsete piirangute vahel. Artiklis kirjeldatav teoreetiline mudel, mis asub tõlkesemiootika ja tõlketeaduse vahel, toob esile nii piirangute rolli kui ka tõlke universaalse semiootilise olemuse. Związki między przekładoznawstwem a semiotyką wydają się kwestią oczywistą, co potwierdzają liczne publikacje naukowe czy podejścia do badań nad przekładem. Pomimo tego w przekładoznawstwie semiotyka to przede wszystkim źródło pojęć przydatnych głównie w przypadku, gdy istotnym elementem tłumaczenia są znaki niejęzykowe. Wyjście poza te typowe ramy prowadzi nierzadko do powstania koncepcji, które mogą okazać się zbyt szerokie i abstrakcyjne, zwłaszcza dla przekładoznawców. Mamy zatem do czynienia z pewnym paradoksem, zarówno konceptualnym, jak i ontologicznym: z jednej strony przekładoznawcy usiłują wyjść poza granice językoznawstwa, jednak z drugiej -- większość z nich wciąż ogranicza się wyłącznie do analizy na poziomie języków naturalnych. W rezultacie rozumienie przekładu nie jest precyzyjne na tyle, żeby objąć różne typy tłumaczenia, z którymi spotykamy się współcześnie. Niniejszy artykuł stanowi próbę rekonceptualizacji pojęcia „przekład“, który rozumiany jest jako dynamiczny proces dialogu między ograniczeniami. Tym samym artykuł czerpie zarówno z semiotyki tłumaczenia, jak i z przekładoznawstwa, a zaproponowany model teoretyczny podkreśla rolę ograniczeń oraz uniwersalny i semiotyczny charakter przekładu. |
|---|