Lotman and cultural studies: The case for cross-fertilization.
This paper1 seeks to evaluate the extent to which Lotman's theoretical works could provide a conceptual articulation to the project of British and American cultural studies (CS). Just as CS, Lotman operates with an extensive concept of culture, albeit one mostly limited to nobility culture and focus...
| Publicado en: | Sign Systems Studies Vol. 30; no. 2; pp. 429 - 441 |
|---|---|
| Autor principal: | |
| Formato: | Artículo |
| Publicado: |
University of Tartu
2002
|
| Materias: | |
| Acceso en línea: | Ver este registro en EBSCOhost |
| Sumario: | This paper1 seeks to evaluate the extent to which Lotman's theoretical works could provide a conceptual articulation to the project of British and American cultural studies (CS). Just as CS, Lotman operates with an extensive concept of culture, albeit one mostly limited to nobility culture and focused on the past. His late works can be seen to articulate a semiotic theory of power: his emphasis on the relationship between center and periphery recalls the infatuation with marginality that underpins CS. Lotman shares the (post) structuralist premise about the primary role of discourse in founding reality. Yet his emphasis on the natural striving of culture toward diversity mitigates the subject's dependence upon discourse. Thus, subjects act on their striving toward autonomy by playing discourses against one another, recoding them in an act of autocommunication that generates novelty in the process. Even though it denies the grand narrative, Cultural Studies emphasizes class, gender, and race differences. Lotman's concept of the semiosphere emphasizes the ad hoc foundation of group identities, their emergence out of an intrinsic recoding of extrinsic codes, and the circulation of texts and values among groups. Lotman doesn't privilege any sort of group identity and therefore offers a flexible framework applicable to a broader range of groups. In that sense he offers an alternative to Gramsci's notion of the rootedness of groups in class realities (which underlies early CS). Artikli eesmärgiks on määratleda, mil määral Lotmani teoreetilised tööd vÕisid olla teatud kontseptuaalseks aluseks ameerika ja briti Cultural Studies (CS) jaoks. Nagu ka CS, opereerib Lotman kultuuri laia mÕistega, kuigi piirdub pÕhiliselt aadlikultuuri uurimisega. Tema hilisemad tööd esitavad oma- laadse semiootilise vÕimuteooria, kus keskuse ja perifeeria vahelise suhte analüüs meenutab CS omast suunitlust marginaalsusele. Lotman jagab (post)- strukturalistlikku eeldust diskursuse esmasest rollist reaalsuse pÕhistamisel. Samal ajal pehmendab tema ettekujutus kultuuri loomulikust püüdest eripalgelisusele subjekti sÕltuvust diskursusest. Mängides erinevaid diskursusi omavahel läbi ja neid autokommunikatsiooni aktis ümber kodeerides vÕivad subjektid saavutada teatud autonoomsuse ja luua uusi tähendusi. Vaatamata sellele, et CS loobub ülinarratiividest, teeb ta panuse klassilistele, soolistele ja rassilistele erinevustele. Lotmani arusaam semiosfäärist rÕhutab grupiliste identsuste situatiivset alust, nende tekkimist olemasolevate diskursuste ümberkodeerimise tulemusena. Lotman ei eelista teatud identsuse tüüpi. Ta pakub paindlikumat lähenemist, mida kasutatakse sotsiaalsete gruppide laia ja muutuva liigituse puhul. Seega kujutab tema teooria endast alternatiivi Gramsci kontseptsioonile gruppide juurdumisest klassisuhetes, mis on CS aluseks. Autokommunikatsioon sarnaneb sellega, mida CS nimetab hübridisatsioon, st väliste kultuuriliste objektide omandamise protsess, mille puhul nendele objektidele omistatakse individuaalne tähendus. Samal ajal on ka erinevus nende mÕistete vahel. CS jaoks toimub valitsevale vÕimule vastuhakk peamiselt mitteverbaalse olme tasandil, samal ajal kui Lotmani jaoks leiavad autokommunikatsioon ja tÕlge erinevate semiootiliste süsteemide vahel aset diskursiivsel tasandil, mis jätab subjektile teatud loomingulise initsiatiivi. käitumine kujundab ümber ümbritseva keskkonna. Poliitilise värvinguga keele puudumine Lotmanil on seletatav mitte ainult nÕukogude vÕimu ajal hädavajaliku taktikalise ettevaatusega, vaid ka pÕhimÕttelise seisukohaga semiootilise metadiskursuse olemuse kohta. Kui CS kaldub pidevale keele osaluse paljastamisse sotsiaalses ebaÕigluses, siis Lotman usub keele vÕimesse pÕhistada tegelikkuse lisatasand, mille abil inimene vÕib väljuda hÕlmatusest maailma. Seega on Lotmani püüd taastada mineviku kultuur omalaadne vabastav projekt |
|---|